Tänane Borrby

Vormsile tulin esimest korda 1978. aasta sügisel, kui jahikaaslased organiseerisid hanejahi. Ööbisime endise metsaülema Juhan Ranne külalistemajades. Hanejahi tulemus oli null, see-eest kuulsin aga, et Haapsalu rajooni TK Kommunaalosakond müüb elaniketa maju Vormsi saarel. Uurisin asja lähemalt, vormistasin vajalikud taotlused ja juba samal aastal sain positiivse vastuse. Tuli saarele tulla ja ostmiseks sobiv objekt välja valida. Võimalik oleks olnud saada elamiskõlblikke maju, kuid mulle ei meeldinud nende asukoht. Valisin maja, kus olen praegu, kuigi sellel puudusid aknad, uksed, põrandad, alustalad ja suurem osa katusest ning päikesepoolse seina pooled palgid oli tarvis välja vahetada. --- Nüüdseks on välja ehitatud köök ja elutuba, saun, restaureeritud suitsuahi, paigaldatud võrkaed, korrastatud kaks kaevu ja tehtud muid töid.

Algselt oli see rannarootslase Esterlin Johani maja, piirivalvurite tulekuga aeti Johan aga oma kodust välja, mille tagajärjel ta kaotas mõistuse. Majas seati sisse üks piirivalve komandatuuridest (saarel oli algselt neli komandatuuri ja ekipaaþ koos allüksustega). Pärast koosseisude vähendamist jäi üks kordon, maja vabanes ja see anti Johanile tagasi. Johan püüdis öösiti katust remontida, kuid tal ei jätkunud selleks jõudu ega oskusi. Ta oli vanapoiss ja rahvas teadis rääkida, et tal ei olnud ka enam ühtegi sugulast.

Külas oli algselt kolm pekonda. Esimeses (Bättase) majas elas pärast sõja lõppu siia majutatud ingerlane (kutsuti soome sepaks) koos abikaasa ja tütrega. Teises majas (Olavi maja) samuti ingerlane, kelle tütar abiellus hiljem teenistusest vabanenud piirivalvuriga. Kolmandas (Anneli) Mikkase majas elas oma perega piirivalve teenistusest vabanenud kasahh, kes saagis läbi ümbruskonna majade talad ning lõhkus kütteks aknad ja uksed, kuna metsast kütet tuua ei viitsinud. Pärast mehe surma pere lahkus ja maja kasutati karjakute öömajana. Hiljem oli sellel veel mitu omanikku.

Tol ajal paistis minu talu õuelt meri. Ühe võrguga sai kasti ahvenaid või lesta, kindlasti mõne säina ja ämbritäie merikuradeid. Maja eest läks läbi piirivalvurite sideliin. Kõnepunkt oli minu akna all posti küljes ja iga nelja tunni tagant möödus piirivalve toimkond. Esimesel aastal võis ujuma minna riisutud kontrollribas olevat rada pidi päikesetõusust loojanguni, kuid samal aastal see keeld kadus. Iga kord, kui tahtsid kalale minna, tuli käia Hullos kordonis luba küsimas. Kui lubati, siis võis päikesetõusust loojanguni merel olla.

Põldudel käisid tihti metssead. Kõige rohkem sigu oli meie põllul korraga 47 tükki. On olnud palju muud huvitavat, kuid kõik ei tule kohe meelde.

Elumaja on ehitatud 1922. aastal. Pärast sõda sai sellest Vormsi Metskonna Borrby maja. Metskonna lahkumise järel asus majja elama Nikolai Tselõkovski, kes tuli saarele ehitajaks, ehitas lasteaeda ja töötas ka metskonnas. Metskond erastas hiljem maja talle ja seda ei tagastatud endistele omanikele Maria Blomannile ja Maria Hilda Karlssonile, tagastati ainult maa. Nikolai Tselõkovskil oli kolm hüüdnime: Kiks, Sinisilm ja pan Tselikovski.

Hans Hansu poeg Galström (snd Alström) sündis 23.04.1897. a. Kloosi talus. Esimese maailmasõja ajal võeti ta tsaariarmeesse, kus ta teenis reamehena kuni 1917. aastani.

1920. aastal proovis Hans Ahlström Vormsile naasta, aga see ei õnnestunud ja ta elas kuni Teise maailmasõja lõpuni Venemaal. Pärast sõda elas ta Haapsalus juba Galströmi nimega ja suri 1961. aastal. 1939. aasta põllumajandusloenduse talundilehtede järgi elas Kloosi talus 8-liikmeline Ahlströmide suguvõsa. Tol ajal oli talu omanikuks Katarina Ahlström (snd 1886. a, neiupõlvenimega Lindström), kes oli Hansu venna Johani (snd 1884) abikaasa (Johan oli surnud juba 1931. a). Nende poeg Johannes elas ka talus ja põgenes koos teistega 1943. aastal Rootsi, kus elas kuni surmani. Teised pereliikmed põgenesid augustis 1944.

Praegu on tema tütar Cristina (Stiina) Kloosi talu maade üks omanik. Eesti Vabariigi ajal said Kloosi talu maad tagasi Hansu poeg Viktor Galström ja Johani poeg Johannes Ahlström (mõlemad sündinud 1925. a). Viktor ja Johannes said esimest korda elus kokku Vormsi saarel Kloosi talu õuel 29. juulil (Olavipäeval) 1991. aastal. Elumaja vundament oli säilinud ja minu abikaasa Gennadi koos oma isa Viktoriga ehitasid sellele uue maja, mille pindala on umbes kolmandik vana maja pindalast.

Esimest korda tulime saarele 1987. aastal oma tuttavate juurde Saxby külla. Seal puhkasime kaks suve. Edaspidi olime juba kindlad, et peame Vormsile endale suvekodu muretsema. Meil ei tulnud eriti kaua otsida ja 1989. aastaks olime majaomanikud. Koht oli ilus: ümberringi mets ja lähim talu kilomeetri kaugusel. Müüjaks oli väga sümpaatne venelanna Veera Aljoðina, kes oli selle maja ehitust alustanud koos tütrega 1983. aastal, kuid mingil hetkel ei käinud jõud enam üle. Ise elasid nad Hullo külas. Majaks seda nimetada ei saanud, kuid katus oli peal ja seinad püsti. Meie esialgseks eluasemeks oli umbes 8 m² saun. Seal oli ka rõngastega tulekolle, kus sai vett keeta ja süüa teha. Vee mõttes oli asi „luksuslik” – jõime ainult allikavett, mida tõime Suurallikast. Majas ei olnud vett ega elektrit. Kui vee saamiseks tuli kaev puhastada ja korrastada, siis elektriga oli asi keerulisem. Õnneks saime viimaks ka elektrimurest jagu ja 1991. aastal oli meil alajaam ja 1,5 km elektriliini Borrby keskusesse. Nende asjade lahenedes sai hakata majaehitusega tegelema. Arvan, et igaüks, kes saarele midagi on ehitanud, teab, kui raske ja ühtlasi kosutav see on. Sestpeale oleme igal aastal osa puhkusest ja vabad nädalavahetused Vormsil veetnud.

Algusaastatel oli vahel nii, et kui leib otsa sai, siis millegipärast poest me seda ei saanud. Minu mäletamist mööda ei suhtutud poes uustulnukatesse eriti hästi, aga võib-olla oli see õige suhtumine, sest oma inimestele poleks muidu leiba jätkunud. Hädast aitasid välja kas sõjaväelased või saare leivaküpsetaja. Viimasega ongi üks tore mälestus. Ükskord, kui jälle leiba küsima läksime, istus ta, jalad külma veega täidetud ämbris ja pani tainast vormidesse, vabandades, et väga palav on. Leiva saime muidugi kätte. Üks muhe mees oli see leivaküpsetaja.

Sõjaväelased olid alati nõus abistma. Pikka aega oli saarel põhiliseks valuutaks viin, mida oli tänu talongimajandusele küllaga.

Ebameeldivad kogemused olid muidugi vargapoistega. Nendest puudust ei olnud. Varastatud on meilt kõike. Ükskord mõtlesime, et paneme plangule sildi „Ärge tulge, võtta ei ole enam midagi!”. Mõni lihtsalt tuli, jõi veini (taara jättis meile) ja puhkas natuke.

Ostu-müügi lepingu järgi asub maja Hullo külas, kuid 1997. a maa erastamise ostu-müügi lepingus on asukohaks Borrby küla. Ilmselt toimus vahepeal külade piiride märgistamine.

Kui Allan saarele kolis (1996.–1997. a), lakkasid vargused. Allan hoidis silma peal, helistas ja kandis ette, et kõik on korras. Kohe palju parem tunne oli, et elav hing kõrval. Allan oli üks omamoodi imemees. Ise juba aastates, aga sõitis Tallinnast ATV-ga Vormsi saarele. Pani meile uue elektriposti ja juhtmed, muudkui toimetas. Korrastas piirikivid, võttis puid maha. Tõi külmutuskapi ja oli alati abivalmis, küll niidukit laenama, küll puid tegema. Mäletan, et olime kaasaga just võsatööd lõpetanud, kui hoovi jalutasid Allan ja Sonja (Sonja oli legendaarne medõde Vormsil ja Allani sõber). Mõlemal nägu naerul, vadistasid nad, üks rootsi, teine eesti keeles. Mu norralasest abikaasa küsis, et kuidas nad üksteisest aru saavad. Ei tea siiani – neil oli mingi eriline kehakeel ja sõprus. Sonja aitas Allanil põldu korras hoida ja hiljem, kui Allanil suhkruhaigus ägenes, käis Sonja iga päev teda süstimas. Tuli läbi metsa jala, ikka naerusuine ja tegus. Allani tervis halvenes ja ühel kevadel me teda enam eest ei leidnud. Maja oli tühi. Põld oli korras ja haritud, kartulid maha pandud.

Siis tulid Allani õde ja vennad. Kuulsime, et tütar enam Allanit saarele ei lase ja et ta on hooldekodus. See oli väga kurb uudis. Oli ju vana mehe viimane soov surra enda taastatud sünnikodus. Sonja oleks tema eest hästi hoolitsenud. Olime nõutud ja kurvad. Allan helistas mulle mitu korda – ta ei saanud enam korralikult rääkida –, rohkem rääkisin ise, et kõik on hästi ja hoiame ta majal silma peal. Ja siis ühel päeval Allanit enam ei olnud.

Vormsi saarele sattusin esimest korda tänu Tallinna Kultuuriülikooli maalilaagrile aastal 1976. Meie juhendajaks oli maalikunstnik Raivo Korstnik. Ei mäleta enam, kas ta Vormsilt ka ise pärit oli, aga ta tundis saart hästi ja suutis kogu kursust veenda, et sinna tasub sõita küll. Piirivalvelubade vormistamisega oli üksjagu tegemist, aga paberid said korda aetud ja seljakotid pakitud teadmisega, et enne nädalat maismaale tagasi ei pääse. Rohukülla jõudsime bussiga. See jäi sadamasse maha ja meie, oma 15 hinge, kobisime praamile. Mäletan kuidas väikest kasvu, aga väga sümpaatne kapten Kapõlov kõiki praamile tulijaid tervitas. Miskipärast oli tunne, nagu sõidaksime välismaale. Svibys oli „sõjavägi” gazikutega (rohelised sõjaväeautod) vastas, püssid õlal. Uuriti autode pagasiruume ja dokumente. Venekeelse kõne vahele kostis eestikeelseid hõikeid – keegi Varblase nimeline sebis autode vahel ringi ja Korstnik ütles, et see pidavat saare kõige tähtsam mees olema ja kõike teadma. Kõik näis kuidagi irreaalne. Tõnu Karjatse, kursuse üks vanemaid, kuid põnevamaid kujusid, kes minu kui kõige noorema oma tiiva alla võttis, tegi oma arust nalja ja ütles välja saatuslikud sõnad: „Siit sa enam ära ei saa.” Ei saaks öelda, et ma eriti vaimustuses olin. Ilm oli külm ja tuuline ning ega me keegi teadnud, mis veel tulemas oli. Mingi imeliku loksuva „veobussiga” viidi meid Hullosse. Enne tehti peatus Sviby poes. Poe ees tolgendas paar punetava näoga meest. Pood ise lehkas õlle järele, nurgas olid virnas Ziguli õlle kastid ja leti peal oli mürakas tükk võid – sealt siis lõigati soovijaile. Riiulid olid täis mingeid konserve ja „peedikaid” (magus punane vein), ka kommi oli. Mäletan, et ostsin kamabatoonikesi ja limonaadi. Kõht oli tühi. Kui Hullosse jõudsime, selgus, et sealgi oli pood, mille ees mehed ning poe kõrval ja taga virnas õllekastid. Sees oli valik sama. Poe vastas oli postkontor. Öeldi, et kui keegi just tingimata peab helistama, siis sealt saab kõnet „maale tellida” või telegrammi saata.

Meid majutati Vormsi kooli internaati (praegune vallavalitsuse maja). Kool oli läbi ja suur koolimaja meie kursuse päralt. Kogunesime saali ja vähese ootamise peale toodi puukastiga sooja saia ja suure ümmarguse alumiiniumkastruliga moosi. Sai oli väga maitsev ja nagu pärast selgus, oli see Hullo pagari tehtud. Pagaritöökoda oli üle tee, väheke maad tagasi. Kooli direktor pidas meile tervituskõne ning järgmisel päeval olime kõik molbertitega kooli hoovis üles rivistatud. Olin kursusel noorim ja ilmselt seetõttu ka väga uudishimulik. Uurisin, et mis saarel ka huvitavat on ja Raivo soovitas „võtta” jalgratas ja saarele ring peale teha. Hoiatas, et üksi minna ei tohi, sest ringi hulkuvate sõduritega võib jamaks minna. Jalgrattad seisid kooli seina najal, sealt sai need siis võetud ja järgmisel päeval võtsime kolmekesi teekonna ette. Kõigepealt sõitsime kirikut ja vana surnuaeda vaatama. Mäletan, et kui kriiksuva kirikuukse lahti tõmbasin, lõi ninna halb hais. Seisime rüvetatud pühakoja uksel ja lihtsalt vaikisime. Oli masendav ja õudne. Sisse ei julgenud minna, kartsime läbi põranda kukkuda.

Kirikaia eest võtsime suuna mere poole. Meile oli öeldud, et sõitke otse, küll meri vastu tuleb. See oli raske retk, jämedakruusalisel teel oli kehva rattaga vaevaline sõita, kett tuli ühtelugu maha, tahtmine mereni jõuda oli aga suur. Tegelikult ei teadnud me siis, et satume kõigepealt peaaegu tühja Borrby külla. Mingit silti või küla nime kusagil polnud. Ka polnud ühtegi inimest näha. See oli kummastav vaatepilt – tühjad majad, vundamendid, mille otsas kükitasid kadakad. Kirsi- ja ploomivõsad, paesed korstnad püsti … ja sirelid, sirelid … Rannateelt alla vaadates nägime kivihunnikuid, millest turritasid palgid – need olid vanad veskiasemed ja neid oli riburida.

Jätsime rattad rannateel asuva tühja maja äärde ja läksime ümbrust uurima. Hiljem selgus, et suures palkhoones oli kunagi olnud rebasefarm. Ilus, terve maja oli ja sees mingi kummaline masinavärk. Hoone võeti aasta pärast lahti ja seisab nüüd vist Rälby külas. Rebasepuure vedeles igal pool. Hiljem, kui juba maja sai ostetud, mängisid mu lapsed veel kaua rebaste jooginõudega – neid leiab siiani maa seest.

Nymasa maja 1980 (Elvira Liiver-Holmströmi erakogu)

Kõrvalhoone korstnajalg 1980 (Erakogu)

Hullo poolt tulles oli paremat kätt tühje terveid maju rohkem. Võtsime suuna rannateelt alla vasakule. Kahel pool teed olid maakivimüüridest jäänud varemed. Äärepealt oleksin ühte kaevu kukkunud. Ehmatus oli suur, aga neid ohtlikke kinnikatmata lehtrikujulisi kaevukohti tuli rohkemgi ette. Kaugelt paistis tervem maakividest ja õlgkatusega hoone. Jalutasime üle pehme halli sambla, siin-seal olid väikesed männid ja nende vahel imelised roosad nelgisilmad. Üle tee oli majavare ja selle otsas üksik raudvoodi, omamoodi sümboolne. Aastaid hiljem, kui Eesti jälle vabaks sai, tuli selles majas sündinud Allan Grönman Rootsist saarele tagasi ja ehitas samale kohale uue maja. Aga sellest hiljem.

Maja oli suurte pärnade ja kaskede kaitserõngas. Otsustasime vaatama minna. Majale ligineda polnud aga kerge. See oli sõna tõsises mõttes sirelite süleluses. Kaks suurt lävekivi pehkinud tuulekoja ees olid kuidagi kutsuvad. Ronisime sisse. Lõhnas suitsusauna järele. Põrandalauad oli osaliselt mädad, kiikusid kahtlaselt. Katkistest akendest olid end sisse trüginud sirelid. Kesk maja laiutas suur rootsi ahi, mis tundus võtvat enda alla kogu ruumi, aga mõjus kuidagi koduselt. Selline oli mu esimene kohtumine Nymasaga. Armastus esimesest silmapilgust. Karjatsel oli õigus, ma ei saanud enam seda kohta oma mõtetest välja. Koju jõudes hakkasin vanemaid tüütama palvega soetada saarele talukoht.

Sügiseks olin vanemad nõusse saanud. Olulist osa saarele maja soetamisel mängis Mati Mägi, pärastine Autobussipargi direktor, kes oli ise saarele, Rälbysse, maja ostnud. Isa oli tollal autotranspordi minister ja ju siis tuli Vormsi saarel majade ostmine neil kuidagi jutuks. Tagasi saarele tulime juba koos vanemate ja Mati Mägiga. Käisime mitmes majas. Rebasefarmi maja enam polnud – see oli juba ära viidud. Valik langeski Nymasale. Oli aasta 1978.

Järgmisel aastal kukkus maja katus sisse. Keegi oli ahju kahlid ära viinud ja ahjust oli järel vaid suur hunnik savi ja liiva. Järgnes uue katuse pealepanek, et päästa, mida veel päästa andis. Ahju ei osanud keegi taastada. Sellest oli väga kahju.

Nymasale sisse sõites on tee ääres vana sügav maakividest lehterkaev. Ühel esimestest aastatest tulid vanemad saarele ja kutsusid kapten Kapõlovi ja ta naise Aime Piirsalu endale külla. Juhtus nii, et kapten sõitis autoga kaevu. Oli tükk tegemist, et autot välja saada – sellest ajast on ka post kaevus püsti. Kapõlovi kohta veel niipalju, et ega see kapten naljalt kedagi sadamasse jätnud. Kui vaja, laadis autosid nii kaua ümber, kuni kõik peale said ja kui vaja, tõi mahajäänud ka ära.

Maja ümbruse puhastamine võttis aastaid ja kestab tegelikult siiani. Metsistunud kirsid, ploomid ja vanad sirelid tuli välja juurida. Mäletan, et pärast aia hõrendamist ja puhastamist hakkasid alles jäänud kirsipuud äkki vilja kandma ning järgnevatel aastatel oli saak päris hea – ikka ämbritäied. Aga kohalikud jõudsid tihti ette.

1980. aasta juulis, pärast pulmi, tulime abikaasaga saarele. Ööbisime telgis. Pullikari oli mööda Borrbyt laiali ning meile ei tulnud pähegi, et saame öösel kutsumata külalised oma õuele. Vähe puudus, et nad meid telgis ära poleks tallanud. Karjus oli kadunud – pärast selgus, et oli purjus. Sovhoosi kari oli tõeline probleem, samuti viin. Aga pudeli viina eest tehti saarel kõike.

Metssead olid alalised külalised. Meil kellelgi polnud nendega enne suuremat kogemust olnud. Panime ühel kevadel kartulid aeda maha – hea ju tulles kohe aiast võtta. Suur oli meie imestus, kui järgmine kord Nymasale jõudes ootas ees korralikult üles küntud põld. Seda kohta mäletavad sead siiani ja pärandavad mälestust ilmselt põlvest põlve edasi, kuigi see jäi meie ainukeseks põllukatsetuseks.

Meie kõrvalt sõitsid sõjaväe autod mööda metsateed randa. Sõduritega me eriti kohtuda ei tahtnud ja üksiolemist majas püüdsime vältida – oli see ju veidi kõrvaline paik. See oli ka põhjus, miks Nymasal alati palju rahvast oli. Nii oli turvalisem.

Pärast kella kümmet õhtul ei tohtinud enam randa minna – see tõmmati mingi rehataolise atribuudiga üle, siis olid jäljed kohe näha. Päikeseloojangut sai kaugemalt vaadata – randa viis ilus kadaka-allee. See rikuti hiljem karjääri rajamisega.

Nymasa kivilauda varemed (Elvira Liiver-Holmströmi erakogu)

80ndatel tekkis kellelgi mõte hakata Borrbys loomakasvatust arendama. Üli- õpilasmalev saabus saarele ja hakkas silohoidlat ehitama. See plokkidest koledus tekitas masendust. Liikus igasugu jutte suurest tootmisest. Hiljem, juba iseseisvas Eestis tekkis nii mõnelgi kummalisi ideid, kuidas neid betoonehitisi ära kasutada. Ühe ideega käisid kaasas ka katusele maanduvad lennumasinad. Aga õnneks jäid need vaid mõttelennuks, kuigi isegi joonised olid juba olemas.

Mul oli ema tihti lastega saarel. Ükskord juhtus nii, et auto läks katki ja ma ei saanud neile järele minna. Mure oli suur, saarele helistada ei olnud võimalik. Mõtlesin, et helistan KUKU raadiosse ja palun teate edasi öelda. Nii tegingi. KUKU oli lahkelt valmis mu teate eetrisse andma: „Emme ei saa saarele tulla, auto on katki …”. Ja oh imet – teadet kuuldi Nymasal. Kogu saar sai teada, et ma lastele järele ei tule. Ajad olid siis teised, aga muutused olid juba õhus.

Oli vist aasta 1995 või 1996. Olime saarel ja just lõpetanud kirsside korjamise, kui õuele jalutasid rootslased. Saarel oli hakatud rootslastele maid ja maju tagastama. Teadsime, et Kapõlov jäi majast ilma ja ega me isegi kindlad olla ei saanud, kuidas asi lõpeb. Tol hetkel oli tunne, et ilmselt jääbki see meie viimaseks tulemiseks. Aga juhtus nii, et mõne aja pärast tuli Rootsist kiri, milles meid tänati, et olime maja taastanud, ning öeldi, et seda tagasi ei taheta – seega Nymasa jäi meile ja töö jätkus.

Sõdurite lahkumisega saarelt käisid kaasas suured joomingud. Majja murti mitu korda sisse, põrandalt leidsime pärast pagunitärne ja sõdurimütse. Ime, et majale tuld otsa ei pandud. Juhtus ka seda, et pidime oma patju, tasse ja taldrikuid rannast kokku korjama. Ka pärast sõdurite lahkumist käidi ühtelugu vargil. Ükskord saarele tulles võtsin lastele savi kaasa. Voolisime ja meisterdasime. Tegin kaks kujukest ja panin need kamina otsa istuma. Sinna nad meist kuivama jäidki. Istusid seal paar aastat ja neist said n-ö maja põlisasukad. Siis, oli vist aasta 1994, kui tulin lastega saarele – ja kujud olid kadunud! Olime nördinud ja ehmunud ka, sest uks oli ju lukus. Panin siis poe seinale kuulutuse, et olgu kujud tagasi toodud või muidu … Ja oh seda imet – järgmine kord, kui tulime, istusid kujud oma vanas kohas kamina otsas, ainult et vahetuskaubana oli ära viidud külmutuskapp. Selline jama käis aastaid ja see ajas päris vihale.

Nymasal on minu ja mu õe lapsed üles kasvanud ja meil kõigil on selle kohaga omad mälestused. Koos on seda maja taastatud ja siia tullakse rõõmuga ikka ja jälle tagasi.